Loomingulistel põhjustel kolisin oma blogi wordpress’st blogspot’i .  Aadress on peaaegu sama – sinuliisu.blogspot.com.    :)

 

 

” Tuleviku ees on ikkagi hirm. Ikka see läbikukkumise/põlemise oht, et äkki ei saa hakkama. Hirm tundmatu ees, nagu ikka, kui seisad mõnel teelahkmel ning pead vana tuttava raja asemel valima teise ja sootuks tundmatu. Hirm manduda ning saada äraunustatud. Sest ühest olen ma aru saanud – kui ise inimeste silme ees ei virvenda, siis ühel hetkel sa kaod unustusse, kaod argipäeva halli nähtamatu tolmu sisse ning meenud alles siis, kui argipäeva loori kergitatakse ning vaadatakse tagasi minevikku.  Minevikku vaatamisega on aga nagu pööningul käimisega – näed vanu kalleid asju, aga ei julge neid puudutada või tuppa viia, sest nad on saanud mingi uue tähenduse, uue funktsiooni.”

Leidsin selle teksti ühe teise inimese blogist.

Mul pole õrna aimugi, miks ma pole siia enam nii ammu kirjutanud. See mage vabandus, mida mulle ettekäändeks meeldib tuua, ei vasta ju ometigi tõele. Enne suutsin ma elada ja blogisse kirjutada paralleelselt. Mis siis nüüd, oskab keegi öelda.? Mina igatahes mitte..

Mul ei õnnestu mitte mingil viisil praegu oma pooleteisekuu tegevusi kokku võtta. Seetõttu ma seda ka ei tee.
Aga mis viimasel ajal toimub?  SEGADUS, oleks vist suur ja (mittenähtavalt) punane märksõna. Eile juhtus selline asi, et ma istusin oma toa diivanil taustaks mängimas powerhitradio, ning ma istusin ja istusin ning kaks tundi hiljem ikka veel istusin, sest mu peast jooksis läbi terve mõtete maraton. Kui juba hakkab, siis enam pidama ei saa. Mõtlesin tuleviku võimalustele, Hiina reisile, sünnipäevapeole, suhetele – nendele väga suures osas.. Ma olen kindel, et osa asju ma lihtsalt mõtlen oma suures hasardis endale välja ja tekitan asjadest suurema probleemi kui see seda väärt on. Eksju?

Ja muidu argipäeva päevasel ajal olen liimiste näppudega tolmuahv. Remonti teeme!

(Oleksin tahtnud siia teise loo panna, kuid see jäi peale oma sõnade puudumise tõttu.)

Panime üles kiiruskaamera. Kes sellega kiirust mõõtma hakkab, politsei või maanteeamet ning kas selleks on vaja seadust muuta, me veel ei tea. Aga jaa, esimene mõõdik on üleval.

Debiilikutekari.

Räägitakse, et ajad muutuvad ja inimesed koos sellega.

Mina arvan, et inimesed ei muutu. Muutuvad nende soovid, unistused, seisukohad, perspektiivid. Inimene oma isiksuses ja olemises jääb iseendaks.
Teades ja tundes kedagi, eeldame rumaluses, et ta jääbki kuni elupäevade lõpuni selliseks. Ning alates hetkest, kui miski on inimeses muutunud, lakkame teda nägemast. Oleme liiga hõivatud selle otsimisega, keda ”tundsime”. Ja ei mõista, et ta on siinsamas. Küll teiste mõtete, vaadete ja prioriteetidega, kuid ikkagi tema. See, keda armastame, usaldame ja austame. Tegime seda enne, miks mitte ka siis, kui ta enda jaoks midagi uut on avastanud?!